poeetria*
oi tere
tahtsin küsida, et
millal kõik nii keeruliseks muutus
...
üleeile lasin maailmal alla kukkuda
igas tavalises situatsioonis oleks olnud kukkujaks
mina
see oli teistsugune
ma nägin
kuidas maailm lendas
lendas nii vabalt
nagu inimene
kui ta kuskilt alla hüppab
ja siis prantsatas ta end puruks
maailm oli läinud
ma ei näinud enam maailma
muigasin
ja hüppasin järele
...
kõik teie, inimesed,
öelge mulle,
kas te näete elu värviliselt
oleks täitsa huvitav teada,
kelle arust maailma ei koosne
mustast ja
valgest värvitoonist
rohi on roheline
taevas on sinine
päike on kollane
puutüvi on pruun
roos on punane
maailm on värviline
sittagi
...
utoopilist
ehitaks klaasmaja või midagi
aga see pole võimatu
või … on?
muidugi mitte
teeme siis midagi veel hullemat
joonistame aknale langevarjuhüppe või
keeristormi
või koguni
armastuse
ei, armastust ei oska ma joonistada
see on minu jaoks juba üle mõistuse
äkki õpetad?
ma kritseldan uksele
viha
kurbuse
ängistuse
pettumuse
siis tirin ukse eest ja
põletan ära
ja nüüd sa küsid,
mis sellest jamast alles jäi
tahad ma ütlen?
ainsad,
kes suutsid vastu pidada, olid
advokaadid
ja
...
kui köögis kooki küpsetasin
sellest hetkest peale
hakkas kõik kuidagi väga viltu minema
ma ei mõistnud, kas
vasakule või
paremale või
otse või
kuhugi, kus
pole ei otsa ega äärt
piinlesin iga sekundi käes,
mil pidin hingama hapnikku,
mida kõik ülejäänud kuus või seitse miljardit inimest teevad
olin lasknud lahti kõigest sellest jamast,
mis mind veel õnnega sidus
valetasin sõpradele,
et kõik on hästi
hapnik sai otsa ja
mina ka
...
kujuta ette
et sa kõnnid üksi
maailmalõpus
sa jõuad kohale
sinu päralt on taevavõlv
mida sa teeksid?
hüppaksid?
laulaksid?
tunneksid rõõmu sellest
et sa ei pea kunagi tagasi pöörduma?
mida mina teeksin?
või
õigemini
mida ma tegin
ma võtsin kivi ja
viskasin selle vette
siis tahtsin ise järele minna
ära karda
ära mõtle
ära
seisa seal ja
oota
meri tuleb ise sinuni
vihm saabub peagi ja
tuul veelgi varem
esimene jääkülm tilk puudutas mu sõrme
ja siis tundsin
nagu oleks miljon noatera minust läbi läinud
ei
sa teed nalja
ma ei kukkunud alla
ma ei hüpanud alla
ma ei
sina lükkasid mind
ja siis oli kõik
nüüd
kujuta ette
et sa oled üksi
maailma lõpus
mida sa teeksid?
see ei pidanud nii minema
ei läinudki
Vikatimees jäi rongist maha
et maailmalõppu minule järele jõuda
...
sind ei leia keegi
piisaks vaid ühest sõnast
miks sa ei lase mul seda teha?
sa kinkisid mulle roosi
sel kuumal suvepäeval
ma ei uskunud sind ja
viskasin roosi sulle näkku
jooksin ära
me kohtusime uuesti
baaris
rääkisime
ja kell kaksteist öösel olime sinu juures
ärakasutaja
tõbras
idioot
ma vihkan sind
vihkan sind
sa ei lase sel minna
ega ju?
ei
kindlasti mitte
vasta siis ometi
miks just sina
terves universumis
näed seda
mida ei tohiks
roos närtsis
sel palaval suvepäeval
rannas
roostetas liivale oma punase värvi
võtsin pintsli ja
joonistasin taevasse sädemeid
* Autor teab, et sõna „poeetria“ on vale. Tegu on kunagi nooruses kogemata valesti öeldud sõnaga, millest kujunes omaette naljatlus.